Liidumaa

Maadel on laialdane omavalitsus ning näiteks keskkonna-, kultuuri- ja haridusküsimustes võivad nad suures ulatuses kehtestada oma seadusi. Seepärast võib eri liidumaade seadustes ja eeskirjades olla suuri erinevusi.

Liidumaad on esindatud Liidunõukogus (Bundesrat), mis asub Berliinis kunagises Preisimaa parlamendi hoones (Herrenhaus). Liidunõukogu põhiülesanne on kaitsta liidumaade huve oma pädevusse kuuluvates asjades. Liidunõukokku valivad esindajad liidumaade valitsused.

Saksamaa põhiseaduse järgi peab maa parlamendi struktuur vastama seaduse võimul põhinevatele vabariikliku, demokraatliku ja sotsiaalse valitsemise printsiipidele (Artikkel 28[1]). Kolmeteistkümnel maal valitseb kabinet, mida juhib peaminister (Ministerpräsident), koos ühekojalise seadusandliku koguga (maapäev; Landtag, mitmus Landtage). Seadusandliku ja täidesaatva võimu suhe on samasugune nagu Saksamaa Liitvabariigis: seadusandlikud kogud valib rahvas, tavaliselt neljaks aastaks, ja peaminister valitakse enamushääletusel maapäeva liikmete seast. Peaminister nimetab kabineti, mis täidab maa valitsuse ülesandeid.

Kuni 1999. aastani oli Baieri ainuke maa, mille seadusandlik kogu oli kahekojaline. Maapäeva valis rahvas; teine koda, senat, koosnes Baieri põhiliste sotsiaalsete ja majanduslike gruppide esindajatest. Aastal 1998 kiitsid valijad heaks senati likvideerimise eelnõu. See jõustus detsembris 1999.

Linnriikides Berliinis, Bremenis ja Hamburgis moodustab täidesaatva võimu rahva valitud senat. Senaatorite funktsioonid vastavad ministrite funktsioonidele suuremates maades. Senat valib täidesaatva võimu juhiks Bremenis senati presidendi ning Berliinis valitseva linnapea ja Hamburgis esimese linnapea.

Maade kabinetid koosnevad umbes kümnest ministrist. Kõige tähtsam on siseminister, kes juhib maa haldust ja politseid.

Maa tasandi poliitika mängib liitvabariigi poliitikas tihti suurt rolli. Kui maapäevavalimistel võidab opositsioon, võib see valitsuskoalitsiooni nõrgendada. Nii on juhtunud Konrad Adenaueri liidukantsleriks oleku ajal 1963 ja Willy Brandti kantsleriajal 1974. Valimisi liidumaades peetakse ka baromeetriks, mis näitab, kui palju keskvalitsuse poliitikat toetatakse. Kui valitsuskoalitsiooni parteid mitmetel järjestikustel liidumaa valimistel toetust kaotavad, võib see ennustada keskvalitsusele raskusi. Liidumaade valimiste tulemused mõjutavad ka otseselt Liidunõukogu koosseisu. 1990. aastate alguses oli opositsioonis oleval Saksamaa Sotsiaaldemokraatlikul Parteil Liidunõukogus kahe kolmandikune enamus, mis tegi Kristlik-Demokraatliku Liidu / Kristlik-Sotsiaalse Liidu ja Vaba Demokraatliku Partei koalitsioonivalitsusele eriti raskeks põhiseaduse muudatuste läbisurumise. Aastaks 2003 oli olukord vastupidine: sotsiaaldemokraatide valitsusele oli takistuseks kristlike demokraatide suur enamus liidunõukogus.

Samal ajal on üha kasvav föderaalseadusandlus viimastel kümnenditel tunduvalt kahandanud maade võimu oma territooriumil.

Nende probleemide tõttu on moodustatud komisjon, mis uurib võimalusi keskvõimu ja liidumaade võimude pädevuse selgemaks lahutamiseks.

Linnriigid Berliin ja Hamburg moodustavad juriidiliselt kumbki ainult ühe linna. Seetõttu on nad vallad ning neil haldusjaotus puudub (nende linnade linnaosadel (Bezirke) on teine tähendus). Bremeni maa koosneb Bremeni linnvallast ja Bremerhaveni linnast. Neid kolme nimetatakse "linnriikideks" ehk Stadtstaat. Ülejäänud liidumaades, mida nimetatakse Flächenländer, on järgmine haldusjaotus:

• Valitsusringkonnad ehk ringkonnad – suured liidumaad Baden-Württemberg, Baieri, Hessen, Alam-Saksi, Nordrhein-Westfalen, Rheinland-Pfalz (alates 2000. aastast siiski likvideeritud), Saksimaa ja Saksi-Anhalt on jaotatud haldusregioonideks või valitsusringkondadeks.
• Maakreisid ehk kreisid – iga mittelinnriik on jaotatud kreisideks. Kokku on Saksamaal praegu 323 kreisi. Peale selle on veel 117 kreisivaba linna (sealhulgas kaks Bremeni linnkreisi), mis ei kuulu ühtegi kreisi, vaid täidavad ise kreiside ülesandeid, moodustades justkui omaette kreisi, mistõttu neid nimetatakse ka linnkreisideks (Stadtkreise).
• Kommunaalühingud (Kommunalverbände, ainsuses Kommunalverband) – mõnel liidumaal on "vaheastmena" kreisi ja valdade vahel eri vormides ja funktsioonides kommunaalühingud või haldusühisused. Neil on eri liidumaades ka väga erinevad nimetused, näiteks Amt 'maakond', Samtgemeinde 'koguvald', Verbandsgemeinde 'ühendvald' või Gemeindeverwaltungsverband 'vallahaldusühendus'.
• Vallad – vallad on kõige väiksemad territoriaalsed haldusüksused. Saksamaal oli seisuga 31. detsember 2002 13 423 valda ja vallavaba ala. "Linnad" on reeglina vallad, ainult et nad tohivad kanda linna nime (vt ka: linnaõigus). See on kas ajalooliselt tagatud ning oli enamasti kunagi seotud arvukate privileegidega (näiteks oma maksudega) või siis on tegemist suuremate valdadega, mis oma praeguse tähtsuse ja ülesannete tõttu on saanud linna nimetuse (eri liidumaades on vastav kord väga erinev). (Märkus. Saarimaal koosneb vald enamasti vallaosadest, mis võivad määrata omaenda asulanõukogu (Ortsrat) ja asulavanema (Ortsvorsteher; otsustamispädevus peaaegu puudub, kuulamised vallanõukogu ees)).

Maad on tekkinud Saksamaa territoriaalse ümberliigenduse käigus pärast 1945. aastat. Nelja okupatsioonitsooni sees oli alguses 16 maad:

• Ameerika Ühendriikide okupatsioonitsoon: Baieri, Hessen, Württemberg-Baden, Bremen
• Suurbritannia okupatsioonitsoon: Nordrhein-Westfalen, Alam-Saksi, Schleswig-Holstein, Hamburg
• Prantsusmaa okupatsioonitsoon: Württemberg-Hohenzollern, Rheinland-Pfalz, Baden
• NSV Liidu okupatsioonitsoon: Saksimaa, Saksi-Anhalt, Tüüringi, Brandenburg, Mecklenburg
• Berliin oli alguses jagatud neljaks okupatsioonitsooniks.

1952. aastal ühendati Baden, Württemberg-Baden ja Württemberg-Hohenzollern Baden-Württembergi maaks. Samal aastal likvideeriti Saksa DV-s maad: nende asemele tulid 14 ringkonda (Bezirke) ja Ida-Berliin, mida ametlikult nimetati "Berliin – SDV pealinn" (Berlin - Hauptstadt der DDR).

1957. aastal võeti kümnenda maana Saksamaa Liitvabariigi koosseisu Saarimaa.

1990. aastal likvideeriti endise Saksa DV territooriumil ringkonnad ning taastati viis kunagist maad (kunagine Mecklenburg sai nimeks Mecklenburg-Vorpommern), osalt muudetud piiridega. Need maad ning Berliin said Saksamaa Liitvabariigi maadeks.

Ikka ja jälle saab poliitilise arutelu aineks Saksamaa Liitvabariigi territooriumi ümberliigendamine põhiseaduse artikli 29 alusel.

(Märkus. Lääne-Berliinil oli alati eristaatus ning ta ei kuulunud ametlikult Saksamaa Liitvabariigi koosseisu.)

• Saksamaa liidumaade lipud