Baikali järv

Järve pikkus on 636 km ja laius kuni 80 km.

Baikal on maailma sügavaim ja suurima mahuga mageveejärv. Järves on viiendik maailma vedelast mageveest (üle nelja viiendiku Venemaa omast). Baikali vesi on väga selge.

Baikal asub mäeahelikevahelises tektoonilises nõos. Järves on 27 saart; neist suurim on Olhon. Idaosas asuvad suuremad lahed (Barguzini, Tšivõrkui ja Provali laht) ja poolsaared (Svjatoi Noss).

Järve suubub 1123 jõge ja oja, millest suurimad on Selenge, Ülem-Angara ja Barguzin. Välja voolab Angara, mis suubub Jenisseisse ning on mitmes kohas üles paisutatud.

Hoolimata suurest sügavusest on Baikali vesi hästi segunenud, osaliselt kuumaveeallikate tõttu, mis asuvad neljasaja meetri sügavusel.

Baikali sadamad on Baikal, Baikalsk, Tanhol, Turka, Ust-Barguzin ja Nižneangarsk.

Baikali valglas, mis ulatub Mongooliasse, elab 5 miljonit inimest. Suurimad linnad on seal Ulan-Ude ja Ulaanbaatar.

Alissovi kliimaklassifikatsiooni järgi kuulub Baikal paraskliimavöötme kontinentaalsesse alasse. Aasta keskmine temperatuur on –0,4 °C. Aasta keskmine sademete hulk on 453 mm. Köppeni kliimaklassifikatsiooni järgi kuulub Baikal Dwc kliimatüüpi, mida iseloomustab külm ja kuiv talv ning lühike suvi.

Baikal on jääs jaanuari algusest maini. Suvel soojeneb vee pinnakiht 9–12 °C-ni, rannikul kuni 20 °C.

Baikal on maailma vanim järv. Järve vanuseks hinnatakse umbes 25 miljonit aastat. Vanuselt teisel kohal on Tanganjika, mis on 2 miljonit aastat vana. Järved ei ole tavaliselt geoloogilises ajaskaalas eriti püsivad, seega on Baikal väga unikaalne nähtus. Baikal on tekkinud riftivööndisse.

Baikalis elab üle 2600 tuntud taime- ja loomaliigi. 960 looma- ja 400 taimeliiki on endeemsed^[viide?]. Järves elab üle 50 kalaliigi, ligi pooled neist on endeemsed (suur ja väike õlikala). Tähtsaim töönduskala on omul.

Kuulsaim ja salapäraseim Baikali asukas on baikali viiger (Phoca sibirica). Salapäraseks teeb ta asjaolu, et ei mõisteta, kuidas selle liigi eellased Baikalisse jõudsid^[viide?]. Baikali viiger on ka ainus Baikalis elav imetaja.

Suurt endeemide hulka seletab järve vanus ja väga kiire adaptatiivne radiatsioon.

Baikali idakaldal asub Barguzini ja lõunakaldal Baikali looduskaitseala.

Järve uurib Venemaa Teaduste Akadeemia Siberi osakonna Limnoloogiainstituut (Listvjankas).

Baikali valglasse on rajatud tselluloositehaseid (Baikalskis), soojuselektrijaamu ja keemiatehaseid. Erakordselt puhta järvevee saastumise vältimiseks kasutatakse puhastusseadmeid, kuid ikkagi on ettevõtted seda õrna ökosüsteemi kahjustanud. Tugevasti on vähenenud kalasaak ja hävinud on suur osa põhjaelustikust.

• Olev Remsu. Püha Baikal, Go Group, 2013.

• Angelina Davydova, In Russia, a drying lake threatens an 'era of water wars', Reuters, 16. märts 2015 (inglise keeles)
• Baikali järve veetase langes kriitiliselt madalale, ERR Novaator, 31. märts 2015