Retseptor

See on täpsustuslehekülg. Vajaduse korral muuda palun siia suunaval leheküljel lingi sihtkoht täpseks.

Retseptorite all võidakse silmas pidada:

• retseptorrakke, mis on organismi seest või väliskeskkonnast tulevaid ärritusi vastu võtvad närvirakud. Niisuguste retseptorite talitlus põhineb nõrkade elektriliste signaalide (aktsioonipotentsiaali) tekitamisel neuronis ja selle ioonkanalite vahendatud propagatsioonis (erutuse levis). Et kindlale retseptorrakule on omane kindla ärrituse vastuvõtt (modaalsus), siis vastavalt sellele jagatakse retseptorrakke mehhano-, kemo-, osmo-, termo- ja fotoretseptoriteks;
• retseptoreid, mis on raku sees või pinnal olevad valgud või valgumolekulide kooslused, mis seovad ligande ja talitlevad signaaliülekandjatena. Neid nimetatakse ka retseptorvalkudeks. Need võivad olla:
  • rakupinna retseptorid: nende hulka kuuluvad ioonkanal-retseptorid, katalüütilised retseptorid ja G-valguga seotud retseptorid;
  • tuumaretseptorid;
  • immunoretseptorid.