Sarlakid
Sarlakid (ladina keeles scarlatina) on nakkav lööbeline laste- (4–8aastaste) ja ka noorukiea (kuni 15aastaste) infektsioonhaigus; üks streptokokkinfektsiooni vorme. Sarlakilööbe tekitaja on streptokokk Streptococcus pyogenes.[1]
| Sarlakid | |
|---|---|
| Scarlatina | |
 | |
| Sarlakite lööve näol: punetavad põsed ja lööbest vaba nina-suu kolmnurk | |
| Klassifikatsioon ja välisallikad | |
| RHK-9 | 034 |
| DiseasesDB | 29032 |
| MedlinePlus | 000974 |
| eMedicine | derm/383 emerg/402 emerg/518 |
| MeSH | D012541 |
Imikutel esineb sarlakeid haruharva. 10. eluaastaks ringlevad immuunsüsteemis (lümfoid(-immuun)süsteemis) Streptococcus pyogenese pürogeensete eksotoksiinide antikehad kuni 80% lastest.[2]
Nakkus levib kontakti teel ja ka A-grupi streptokokiga saastunud piima kaudu.[viide?][3]
Nakatumiseks on vajalik lähedane kokkupuude nakkuskandjaga. Sarlakihaige on nakkusohtlik 24 tundi haiguse algusest ja maksimaalselt 2–3 nädalat.[4] Patsient ei ole nakkusohtlik 24 tundi pärast antibakteriaalse ravi algust.
Harvemini põhjustavad sarlakilöövet ka teised β-hemolüütilised bakterid: C- ja G-grupi streptokokid, mis satuvad organismi kas kirurgilisel operatsioonil, sünnituse ajal või põletushaava kaudu.
Haiguse sesoonne tõus on sügis-talvisel perioodil.[viide?][5]
Haiguse kliiniline pilt muuda
Lööbega haiguste puhul ei ole kliiniline hinnang usaldatav, kuid teatud tüüpilist haiguse väljendust saab kirjeldada.[viide?]
Asümptomaatiline haiguse kulg muuda
Kuni 20% kooliealisi lapsi võivad olla streptokoki Streptococcus pyogenes'i kandjad.[6] Asümptomaatilist haiguse kulgu üldiselt ei ravita.
Tüüpiline haiguse kulg muuda
Esmastele nakkusilmingutele võivad nooremate laste puhul eelneda oksendamine, kõhulahtisus või kõhuvalu.[7]
- I – inkubatsiooniperiood: kestab tavaliselt 3–5 päeva.[4] Streptococcus pyogenes võib viibida terve inimese nahal kuni nädal aega enne lööbe ilmumist.
- II – lööbeperiood: esimesed sümptomid on õhetavad põsed (nina-suu kolmnurk on lööbevaba), mõõdukas kurguvalu ja üldiselt halb enesetunne. Kehatüvele ilmub peensõlmeline punetav nahalööve (difuusne erüteem) ning tõuseb kõrge palavik. Teiseks päevaks levib lööve näo- ja kõhunahale ning nahavoltidele (lööbe levik võib erineda). Lööbeperiood kestab tavaliselt kuni nädala. Neelupõletik süveneb, tekib angiin. Lümfisõlmed kaelal võivad suureneda.[viide?]
Sarlakite korral on sarlakihaige keel iseloomuliku välimusega – esmalt on keelel valge katt ja alates 3. haiguspäevast muutub see vaarikpunaseks (nimetatud ka vaarikakeeleks ja vaarmarjakeeleks) ja struktuuriliselt näsaliseks.[viide?]
- III – paranemisperiood: pärast kõrget palavikku võib paranemisjärgus nahk tugevalt ketendada – nahaketendus võib ilmneda 5–20 päeva pärast sarlakilöövet.[8]
Täielikult tervenetakse tavaliselt kahe nädalaga, kuid ravita võivad paranemisperioodi 18. päeval tekkida kõrge palavik, angiin, kõrvapõletik, neelupõletik, akuutne glomerulonefriit ja/või reuma.[viide?]
Raske haiguse kulg muuda
Sarlakite raske haiguse kulu korral võib tekkida nekrootilis-fibrinoosne angiin, mis võib levida nii söögitorru, makku kui ka kesk- ja sisekõrva.[9]
Harva esineb ka raske kuluga ehk maliigseid sepsisega sarlakeid, mis võivad põhjustada kurtust (kurdistumist), müokardiiti, meningiiti ja streptokokilist toksilise šoki sündroomi.[viide?]
Diagnoosimine muuda
Haiguse kliinilist pilti ei peeta lööbega haiguste puhul tänapäeval usaldusväärseks diagnoosimise viisiks.[viide?]
Eristusdiagnoos muuda
Ka stafülokokk Staphylococcus aureus põhjustab lööbehaigust Staphylococcal Scarlet Fever.[10]
Diagnoosimiseks tuleks teha eristusdiagnoos, et eraldada sarlakid teistest lööbehaigustest, nagu [11]:
- Arcanobacterium haemolyticum'i nakkus
- herpesviirusnakkused
- Kawasaki tõbi
- leetrid
- Mycoplasma pneumoniae
- punetised
- ravimiallergia
- streptokokiline püodermia
- streptokokkfarüngiit e neelupõletik (RHK-10 J02.0)
- streptokokiline toksilise šoki sündroom
- teise staadiumi süüfilis
- tuulerõuged
- äkkeksanteem jt.
Kliinilise keemia uuringud muuda
Streptococcus pyogenes'i infektsiooni kahtluse korral võetakse kas neelust külvimaterjal või vereanalüüs ning hinnatakse
- streptolüsiinivastaste antikehade olemasolu
- antistreptolüsiin-O (S-ASO) – muutub positiivseks 1 nädal kuni 1 kuu pärast infektsiooni algust (tüsistusteta kulu korral saavutab infektsioonieelse väärtuse 6–12 kuu jooksul)[12]
- kliinilise vereanalüüsi näitajaid
- streptolüsiinivastaste antikehade olemasolu
Antibiootikumide tarbimine võib laboratoorsete analüüside tulemusi moonutada.[viide?]
Patogenees muuda
Streptococcus pyogenes'i bakter siseneb organismi tavaliselt ülemiste hingamisteede kaudu. Seejärel rajavad streptokokid ensüümide ja valkude abil tee kurgu ja neelu epiteelirakkudesse (F-proteiin) ja hiljem nahale (M-proteiini abil adhesioon keratinotsüütidesse).[viide?]
Pürogeensed eksotoksiinid (SpeA, SpeB, SpeC) toimivad teadlaste arvates superantigeenidena, indutseerivad tsütokiinide (näiteks tuumornekroosifaktor alfa TNFα) vabanemist ja vahendavad palavikku, sarlakilöövet, organpuudulikkust ning šokki (streptokokiline toksilise šoki sündroom). SpeB toimel surevad[viide?] südamelihase rakud.
Ravi muuda
Siin tutvustatakse ravimit või ravimeetodit, kuid kirjutatu pole arstlik nõuanne ja see ei asenda arsti konsultatsiooni. Vikipeedia ei vastuta iseravimise tagajärgede eest.
Sarlakid paranevad ka ilma antibiootikumideta, kuid tüsistuste vältimiseks soovitavad arstid haigetel neid siiski manustada.[13]
Sarlakite ravis kasutatakse ravimitest esmase valikuna penitsilliini:
- 125 mg suukaudselt (lad per os) < 27 kg; teistele 250 mg[2]
- penicillin V potassium 25–50 mg/kg/päevas suukaudselt 10 päeva järjest[14]
Penitsilliiniallergia korral võib arst välja kirjutada erütromütsiini.[viide?]
Palaviku alandamiseks kasutatakse vastavalt arsti soovitustele looduslikke palavikualandajaid või näiteks paratsetamooli (annused vastavalt kehakaalule).[viide?]
Sarlakihaigele peaks võimaldama voodirahu ja tuleks keelitada teda rohkelt vedelikku (taimetee, kurgutee) tarbima. Väikelastele valmistavad kurguvalu ja neelamise valulikkus ilmselt suurt piina ning seetõttu võiks neile pakkuda tavalisest veidi vedelamat toitu. Võimalik, et haige laps ei ole võimeline kuigi palju toitu alla neelama.[viide?]
Kodused ravivõtted muuda
Mitmes Aafrika riigis on kasutatud sarlakitega seotud kurguhädade leevendamiseks puju liigi Artemisia afra kuuma auru inhaleerimist.[15]
Tüsistused muuda
Sarlakite tüsistused on tänapäeval haruldased ning neid seostatakse bakteri ja/või selle osade (näiteks pürogeensed eksotoksiinid) jõudmisega vereringesse: infektsioossed kõrvapõletikud, streptokokkide põhjustatud kopsupõletik, kurgu empüeem, meningiit, juveniilne artriit, ikterus, akuutne glomerulonefriit; harvem sapipõie hüdrops, kopsupõletik ja streptokokilise toksilise šoki sündroom. Sarlakitega seostatakse ka maksapõletikku.[viide?]
Ennetamine muuda
Vältida sarlakihaigega lähedast kontakti ja mänguasjade jagamist ning võimalusel eraldada laps(ed) teistest lasteaialastest (panna karantiini).[viide?]
Haigestumus muuda
Eestis muuda
Eestis registreeriti Terviseameti andmetel 2014. aastal sarlakite haigusjuhte järgmiselt:[16][17]
| Kuu | Haigusjuhte |
|---|---|
| jaanuar | 42 |
| veebruar | 40 |
| märts | 41 |
| aprill | 52 |
| mai | 51 |
| juuni | 36 |
| juuli | 12 |
| august | 9 |
| september | 12 |
| oktoober | 22 |
| november | 19 |
| detsember | 25 |
| Kokku | 361 |
Eestis 2015. aastal registreeritud sarlakite haigusjuhud:[18]
| Kuu | Haigusjuhte |
|---|---|
| jaanuar | 48 |
| veebruar | 39 |
| märts | 58[19] |
| aprill | 61[20] |
| mai | 66[21] |
| juuni | 35[22] |
| juuli | 19[23] |
| august | 6[24] |
| september | 17[25] |
| oktoober | 12[26] |
| november | 21[27] |
| detsember | 31[28] |
| Kokku | 413 |
Ajaloolist muuda
Haiguse esmakirjelduste kohta andmed puuduvad.
Osaliselt võib eeldada, et Vana-Kreeka arst Hippokrates tundis seda haigust, kattuvusi võib leida ka Celsusel, Caelius Aurelianiusel, Aretaeusel ja Aëtius Amidenusel.[viide?]
Herodotus, Avicenna ja Rhazes võisid sarlakeid juba päris täpselt kirjeldada, kuid osa autorite arvates kirjeldasid nad leetreid.[viide?]
John Philip Ingrassias (1510–1580) oli Sitsiilia arst ja anatoom, kes kirjeldas oma raamatus "De Tumoribus praeter Naturam" (1553) leetreid, mida sel ajal tunti rosalia ehk rosania nimetusega.[viide?]
Ballonius võis kirjeldada haigust rubiolae'na.
Sydenham kirjeldas haigust 1675. aastal raamatus "Observatione Mediae".[29]
Malfatti kirjeldas puerperal scarlatina't 1801. aastal ja James Paget kirjeldas 1863. aastal kirurgilistele operatsioonidele järgnevaid sarlakeid, mis kaasnesid haavadega.[30][31]
19. sajandi teisel poolel loeti sarlakeid (nimetati inglise keeles lihtsalt fever) üle 1aastaste laste levinuimaks surma põhjuseks.[viide?]
50 aastat tagasi arvati, et sarlakid on ülitundlikkusreaktsioon, kuid see alternatiivteooria ei leidnud laialdast omaksvõttu.[32]
Epideemiate näiteid: muuda
- 1574–1575 talv Pariisis;
- 1677 Kopenhaagenis – rossalia squamosa (Lützhøft);
- 1795–1805 Kesk-Saksamaal;
- 1806 Madeiral;
- 1824 Toursis (Bretonnaeu);
- 1829 Lõuna-Ameerikas;
- 1831–1834 Dublinis – Scarlatina maligna;
- 1847 Gröönimaal;
- 1848 Austraalias ja Uus-Meremaal;
- 1849 Californias.[viide?]
Süstemaatika muuda
Dr Elliotsoni klassifikatsioon (avaldatud 1839) muuda
Dr Ellitson klassifitseeris sarlakite liigid nahahaiguste III seltsi Exanthemata, II perekonda Scarlatina.Scarlatina liigid on Scarlatina Simplex, Scarlatina Anginosa, Scarlatina Maligna.[33]
Viited muuda
- ↑ "Meditsiinisõnastik" 677:2004.
- ↑ 2,0 2,1 Frank J. Domino,The 5-minute Clinical Consult 2007, lk 1110- 1111, 2007, ISBN 0 7817 6334 7, Lippincott Williams & Wilkins, Google'i raamat (vaadatud 23.02.2014)
- ↑ https://med24.ee/andmebaasid/meditsiinisonastik[alaline kõdulink]
- ↑ 4,0 4,1 [1], (vaadatud 22.02.2014)
- ↑ https://www.terviseamet.ee/et/nakkushaigused-a-u/sarlakid
- ↑ Zartash Zafar Khan, Michael Stuart Bronze,Group A Streptococcal Infections, (vaadatud 22.02.2014)
- ↑ Group A Streptococcal Infections Clinical Presentation, (vaadatud 22.02.2014)
- ↑ Lööbega kulgevad infektsioonid, lk 8, (vaadatud 22.02.2014)
- ↑ Ingrid Mesila, Enn Jõeste, Mari-Ann Reintam, Hannes Tamm, Živile Riispere, Maret Murde, Retlav Roosipuu, "Patoanatoomia õpik kõrgkoolile", lk 593,2012, Tartu Ülikooli Kirjastus, ISBN 978 9949 32 084 4
- ↑ Differential Diagnosis in Pediatric Dermatology,Staphylococcal scarlatina/Streptococcal scarlatina., (vaadatud 23.02.2014)
- ↑ Skin Rashes: Diseases 1-6, (vaadatud 23.02.2014)
- ↑ Antistreptolüsiin- O (S-ASO), (vaadatud 23.02.2014)
- ↑ N. Ewen Amieva-Wang, Jamie Shandro, Bernhard Fassl, Aparajita Sohoni,A Practical Guide to Pediatric Emergency Medicine: Caring for Children in the Emergency Department, Cambridge University Press, lk 821, 2011, Google'i raamat (vaadatud 23.02.2014)
- ↑ Steven G. Rothrock, John A. Brennan,Pediatric Emergency Medicine, lk 881, Saunders Elsevier 2008, Google'i raamat (vaadatud 23.02.2014)
- ↑ David G.Fowler, "Zambian Plants Used as Traditional Fever Cures", 294 lk, lk 47, 2011, (vaadatud 19.04.2015)
- ↑ Nakkushaigustesse haigestumine, (vaadatud 14.01.2015)
- ↑ Nakkushaigustesse haigestumine, (vaadatud 15.12.2014)
- ↑ jaanuar 2015 EESTIS REGISTREERITUD NAKKUSHAIGUSED, (vaadatud 17.02.2015)
- ↑ märts 2015 EESTIS REGISTREERITUD NAKKUSHAIGUSED, (vaadatud 14.04.2015)
- ↑ aprill 2015 EESTIS REGISTREERITUD NAKKUSHAIGUSED, (vaadatud 8.05.2015)
- ↑ mai 2015 EESTIS REGISTREERITUD NAKKUSHAIGUSED, (vaadatud 17.06.2015)
- ↑ juuni 2015 EESTIS REGISTREERITUD NAKKUSHAIGUSED, (vaadatud 13.07.2015)
- ↑ juuli 2015 EESTIS REGISTREERITUD NAKKUSHAIGUSED, (tarve 17.09.2015)
- ↑ august 2015 EESTIS REGISTREERITUD NAKKUSHAIGUSED, (tarve 17.09.2015)
- ↑ september 2015 EESTIS REGISTREERITUD NAKKUSHAIGUSED, (tarve 12.10.2015)
- ↑ oktoober 2015 EESTIS REGISTREERITUD NAKKUSHAIGUSED, (tarve 12.01.2016)
- ↑ 2015 EESTIS REGISTREERITUD NAKKUSHAIGUSED, (vaadatud 12.01.2016)
- ↑ 2015 EESTIS REGISTREERITUD NAKKUSHAIGUSED, (vaadatud 12.01.2016)
- ↑ J. D. ROLLESTON, M, M.D., M.R.C.P., F.S, THE HISTORY OF SCARLET FEVER., (vaadatud 12.01.2015)
- ↑ JAMES PAGET, ESQ., F.R.S., Clinical Lecture on Scarlatina after Operation s, 27. august 1864., British Medical Journal., (vaadatud 12.01.2015)
- ↑ Lawrence J. Severino, MD, Scarlatina After Operations, JAMA. 1983;249(5):589. doi:10.1001/jama.1983.03330290019011., (vaadatud 12.01.2015)
- ↑ D.J.Weatherall, J.G.G.Ledinghma, DWarrell, "Oxford Textbook of Medicine", Volume 1, Oxford University Press, 5.139, 1983, Vaadatud 08.03.2014)
- ↑ John Elliotson, "The Principles and Pratice of Medicine;", lk 1052, London, 1839, Google'i raamatu (vaadatud 12.01.2015)
Välislingid muuda
- Sissekanne Terviseametis
- Streptococcus A antigeen kurgukaapes (Th-Streptococcus A Ag)
- Aeroobide ja seente uuringud kurgukaapelt
- Ajaloolist
- J. D. ROLLESTON, M, M.D., M.R.C.P., F.S, THE HISTORY OF SCARLET FEVER.,
- CHARLES A. LEE, M.D., Notes on the History and Pathology of Scarlatina, Boston Med Surg J 1835; 12:373–377, 22. juuli 1835, DOI: 10.1056/NEJM183507220122401